Paraku jah energeetika teemas vastanduvad omamoodi mitu vastukäivat lähenemist:ping kirjutas: 29 Sept 2026, 07:14 Jah, naabrite käest omale puuduva elektri ostmine energiajulgeolekuks oli põhitees.
- poliitiline - turg ei loe, julgeolek prioriteetne, lõhume toimivad sagedusalad ja elektrisidemed ära (Sosnovõi Bori tuumaelekteri ei sobi)
- turupõhine, EL-i börsielektriregioonid toimetavad turupõhistel alustel, riikide investeeringud/dotatsioonid on keerulised, sest rikuks turureegleid.
- julgeolekuline, mis sisus läheb vastuollu börsi-turuloogikaga, kus julgeolekuvaatest peaks iga riik ka Eesti mikroriigike ehitama maksumaksja rahaga kasvõi igaksjuhuks elektrijaamad seisma, sest need saaks töötada ainult kriisis, kui välisühendused ei toimi ja/või x põhjusel turureegleid ei järgita
- otsa veel keskkonnaaspekt kus ka Eesti riik demokraatlikel alustel on võtnud kohustuseks järgida keskkonnareegleid. Energeetikas ühepoolselt roheenergeetikast lahtiütlemine tähendaks juriidiliselt ka EL liikmelisuse kahtluse alla seadmist - kui üks riik ei täida ühes teemas ühisreegleid ja võetud kohustusi, miks teised riigid peaks seda tegema mistahes muus teemas, mis neile kahjulik tundub.
- lisaks riikide sibelemine misiganes julgeoleku põhjusel maksumaksja rahaga elektriturul toimetama - nullib ära erainvesteeringud energeetikasse. Investor tahab energeetika äriplaani 30-50 aastat ette stabiilsust. Kui riik poliitiliste otsustega ehitab/ või jätab ehitamata ühendusliine, maksumaksja rahaga sekkub elektriturgu - kes loll erarahaga läheks sellisel turul panustama.
Seda iseloomustab hästi ka Eesti tuumajaama ärikate lobby, kus ka nemad taotlevad riigilt garantiisid, olgu hinnapõhja, või riigi garantiid toodangu äraostmiseks, kui turutingimustel tuumaelekter kalliks osutub ning müüa ei õnnestu.
Suures pildis on valik, kas ülim varustuskindlus kallima hinnaga või riskeerimine suuremal turul soodsama hinna nimel. Kuigi maksumaksja raha tundub anonüümne ja üldine meelsus samuti nö kommunistlik kus riik peab tegema-tagama ehk hind pole oluline, nõuame elektrit kõige külmemal-pimedamal olenemata hinnast.
Millele pareerivad vastu majandusinimesed kes jahuvad miskist energiahinna sisendi olulisusest, kus meil võib varustuskindlus olla mistahes kalli hinna eest - tootmist-tööstust see ei taga, sest hind kõrgem kui paljudes muudes kohtades.
Eks saab sellele ka rohtu, kui riik nö maksurahast doteerib kallima hinnavahe kinni lootuses, et majanduskasv korvab dotatsioonikulu.
Mida ka riik ei teeks, mingis vaates osutub see valeks ja kahjulikuks.
Olles isiklikult kogenud Märjamaa valla ametnike pohhuismi oma elanike(maksumaksjate) suhtes, siis ma saan aru vallaametnike käitumisest. Riik vist lubas valdadele hakata miljonite eurode näol präänikuid suhu toppima tuugenite lubamise eest oma valla territooriumile, aga kui suuri summasid nendest riigi poolt vallale lubatud miljonitest hakkavad saama konkreetselt need tuugenite mõjualasse jäävad inimesed? Tuugeniparkide arendajad lähenevad valedele isikutele ehk tuhandeid eurosid võiks pigem jagada tuugenite mõjualasse jäävate majapidamistele või kasvõi 50% ulatuses hakata kinni maksma mõjualade elanike elektriarvete kogusummast. Usun, et selle artiklis mainitud rahvaalgatuse 2000 vastuhääle asemel oleks tuugeniparkide arendajatel olnud 2000 poolthäält. Inimesed on leplikud ja nõus piisava summa eest kannatama kui neile anda stiimul. Ma hästi ei kujuta ette sellise pikaajalise lepingu juriidilist sõnastust, mis kehtiks ka sellisel juhul kui tuugenite arendaja laseb ennast tahlikult pankrotti, hiljem ostab varifirmade kaudu selle uuesti, et saata elanikega sõlmitud nn taluvuslepingute kompensatsioonide maksmise pikalt. Et tunda ennast kindlalt ka tulevikus, peab läbi mõtlema kõige hullemad JOKK variandid.