Kas just OT, aga ikkagi. 20 aastane ja hilisem kogemus. Olen sellest kunagi siin kusagil kirjutanud, kuid võib-olla nooremad lugejad ei ole sattunud lugema. 2006 sügisel, kui hakkasin kahte korterit kokku ehitama, siis enne oli mõlemas korteris üks plekk-kestaga ahi ja köögis pliit, mille soojamüür soojendas kööki ja vannituba. Mõlema korteri ahjud-pliidid läksid lammutamisele, sest paigaldasin põrandakütte ja kütmine hakkas toimuma keldris asuvast Stropuva katlaga. Sinna lõõri, kuhu pidi minema katla väljatõmme, kontrollisin mitu korda enne ühendamist igatpidi üle ja puhastasin ehk kõikvõimalikest korstnajala endistest küttekollete ühendusaukudest ja tahmaluukidest paistis sinine taevas. Olgu, saime katla kätte, tassisin keldrisse, kusjuures lasin veel teha aheneva suitsutoru korstnalõõriga ühendamiseks. Millegipärast enne katla paika lükkamist otsustasin veelkord peegliga kiigata lõõri. Oi üllatust, taevast ei paistnudki.

Hakkasin siis uurima ja mõõtma, et kus on takistus. Surkisin jämedama trossiga keldri tahmaluugi kaudu, aga ei ulatunud. Ega midagi, saatsin hõimlase nööri otsas oleva väikse raskusega katusele ja sain enam-vähem teada takistuse asukohas korstnajalas. Õnneks ma ei olnud veel jõudnud igatsugu siseviimistluse karkasse tegema ja sain meie korteri põrandast umbes 2m kõrgusele teha augu korstnajalga. Umbes-täpselt saingi pihta, sest paarkümmend sentimeetrit august kõrgemal oligi see takistus, mida otsisin. Võtsin siis selle takistuse välja ja selleks osutus kaheksast nurgast ümaraks kulunud poolik silikaattellis, millel olid keskel konkreetselt näha trossist jäänud kulumisjälg. Hakkasin mõtlema, et kus kuradi kohast see poolik tellis siis nüüd korstnasse sai kui enne paistis taevas, siis direktor mainis, et paar nädalat kuni kuu aega tagasi käis korstnapühkija. Noh, siis oli mul pilt selge. Otsisin korstnapühkija kontaktid, helistasin talle ja küsisin, et ega tal viimasest pühkimisest midagi maha ei jäänud? Eitas, kõik töövahendid pidid alles olema. Edasi tuli minu poolt trükimusta mittekannatav sõim. Hea oli, et isiklikult ei kohtunud, muidu äkki oleks talle selle pooliku tellise sundkorras kuhugi surunud. Kõikse hullem on see, et ta andis kontrollimise aktile allkirja, et kõik on korras. Jube pohhuism inimeste elude suhtes!
Oi, mul on meie kortermajaga veel päris mitu näidet korstnapühkijate pohhuismist, aga hetkel ei viitsi rohkem kirjutada. Tigedaks lähen kui meelde tuletan ja ei hakka tuju rikkuma.
