kunn24 kirjutas: 07 Juul 2025, 15:49
Siin tuletan meelde, et roheenergeetika ja roheline taimestik on vastandid- kui tuleb energeetika, tuleb taimestik eemaladada. Ehk rohelised on antagonistlikult pooleks. Ime, et nad siiamaani karvupidi kokku pole läinud.
Eks see ole degradeerunud lääne häda, kus ka rohepoliitikad on ju demokraatlike riikide ja teaduslike ning teadmistepõhise majanduse tulem, kus demokraatlikes korraldustes teadupärast on kõik otsused õiged pelgalt põhjusel, et tegemist on demokraatliku süsteemiga. Mis omakorda tähendab, et ka alamatele ebamugavust ja vastuseisu põhjustavad ent vajalikud otsused tuleb "õigesti kommunikeerida", ehk otsused on alati õiged, meile dikteeritakse ette kõike, kes on sõbrad kes on vaenlased, mis sõda on missioon ja mis agressioon, mis nafta on moraalne ja mis ebamoraalne, mis sümbolid lõhestavad ja mis ühendavad - aga kuna meil ei ole diktatuur millele heidetakse ette võimu poolt dikteerimist, vaid suur vabadus-rahu-demokraatia, tuleb dikteerida varjatult-süsteemselt, massiivse propaganda toel, ka rohepoliitikad ei ole erand - kui otsused on valijale ebamugavad, kulukad, harjumatud, tuleb valijatele kommunikeerida-kommunikeerida-kommunikeerida lausalise propagandaga maksumaksja enda raha eest. Kuna propaganda teadupärast on parimal juhul pooltõde ehk eesmärgipäraselt manipuleeritud inforuum, olen ka mina nõus, et see rohejutt on jah selline omaette mull oma hädadega..
Propaganda negatiivne omadus on, kuidas seda hakkavad uskuma ja tõeseks pidama ka need kellele propaganda otseselt ei ole suunatud, näiteks poliitikud ise, jt kes hakkavad järgnevaid otsuseid tegema mitte enam reaalsuse pealt vaid enda propaganda visioonile toetudes ja seda ise tõeks uskudes.
See on propaganda olemuslik häda, kus lühikeses perspektiivis lubab see justkui ületada takistusi ja suruda läbi agendat, ent pikemale venides tekivad kõrvalnähud nagu otsustajate või ka ametnikkonna langemine enda propaganda ohvriks.
See seletaks miks ka poliitikutele kohati tuleb üllatusena tegelike võimaluste ja toodetud roheusu vaheline sügav lõhe. See viib paratamatult selleni, kus päriselt võib olla tehtud otsuseid, mis ei ole adekvaatsed, sest ei otsustes ei ole toetatud mitte reaalsusele vaid enda ehitatud mullile.
See kõik aga ei tähenda, et rohepoliitikate algne põhjus oleks vale, et saastamise probleemi ei eksisteeriks või kliimamure oleks alusetu. Sedasi võib juhtuda kehvasti kus suure rohepoliitika mahatampimisega tambitakse ära ka see mida ei peaks tampima - ehk suure valgustatusega minnakse saastamisega veel tempokamalt edasi, sest iga lapski teab, et rohepoliitikad oli suur valede mull ja seal ei ole midagi arutada.
Selles vaates on huvitav jälgida, kuidas globaalsest roheliidrist Euroopa Liidust on saanud mõneti enda inforuumi ohver ja liidriroll on libisenud Hiinale, kus ei pea valijale meeldima ja tootma tohutus mastaabis kommunikatsiooni, et otsused alamatele söödavaks teha - Hiinas on võimu otsused täitmiseks, mölata.
Meenutuseks, kus Hiina üllatuslikult juba 15 aastat tagasi avalikustas enda roheeesmärgid, mis kohati ületasid neid mis lääs, peamiselt euroopa neilt nõudis, ent samas Hiina ei sidunud eesmärke ühegi rahvusvahelise kohustusega, mida neilt samuti nõuti. Juba toona ennustati, kuidas Hiina võib oma eesmärgid tõenäolisemalt saavutada võrreldes euroopa või USA-ga, põhjusel, kus Hiina poliitilises süsteemis on keeruline eesmärke šaboteerida. Demokraatiates on pidev häda, kus erinevad huvigrupid keda rohepoliitikad kahjustavad nt tööstus jt hakkavad lobby tegema ja toetama rahaga poliitjõude, kes nende huve pigem kaitseks (nt USA tubakatööstuse näide, kus osava poliitika ja teaduse rahastamisega sai tubakatööstust pikendada kümnendeid) . Otsa veel tavapärane poliitmaadlus, kus parteid otsivad pidevalt võimalust vastanduda ja silma paista, on loomulikult ka parteid üleöö avastanud kuidas just rohepoliitikatele vastandumine võib olla see, millega odavat populaarsust võita ja neid võimule saamise eesmärgile lähemale aitab.