See, et miski on edukas, ei tähenda, et on ka õige, jätkusuutlik või hea.
Laias laastus läbi inimajaloo on jõud olnud argument, rusikakangelane kehtestas end koopas kui kehtestab end ka tänaval - seda juhul kui me muid eesmärke ja eeldusi ei taotle, ehk taandame kõige madalamale ühisnimetajale.
Tegelikult on ka jõupõhisusel omad puudused, end jõupositsioonilt kehtestajatel kerkib kiiresti mure, kus alati võib ilmuda veel suurem jõud, kes sinu reeglite järgi sulle koha kätte näitab. See alateadlik hirm sunnib tihti nii indiviide kui riike otsima kompromisse, jagama ressursse ka mitte jõupositsioonilt.
Planeedi ressurssidega on sama lugu, kus primitiivse arvutuse pealt on ammu täheldatud, kuidas arenenud maailma nö turu&tarbimis loogikaga ei saa tulevikku ratsutada juba pelgalt põhjusel, kus ressursse ei jagu, eriti rahvastiku kasvu tingimustes. Ehk juba eos on olnud küsitav valdavalt lääne tsivilisatsiooni alustalad, kui kõik teevad nende moodi ja reeglite järgi, saavutavad ka teised sama heaolu ja jõukuse - ei ole võimalik.
Ja omamoodi on käes olukord, kus tarbimismajandus, kus kaevame&pumpame aina rohkem, põletame selle atmosfääri ja meie elu saab paremaks, ei taha kehtida. Terve planeedi elu sh edukate populatsioonide tulevik saab kahjustatud.
Eks muidugi võib teha raskeid otsuseid ja valikuid, kus meie senine kurss on kindlasti "õige", ja kui ressursse kõigile ei jagu, on paar lihtsat lahendust:
- omada võimu&jõudu, kes ressursse ja nende kasutamist dikteerib
- inimesi on liiga palju, vähem inimesi, vähem saastet, planeet ja tulevased põlvkonnad tänavad
* üks ei välista teist
Võimalik, et see mida täna näeme, USA laamendamine kõikide ressursside enda võimu alla koondamine, alates tehnoloogiast&teadusest (kiibid jm), kuni logistika (strateegilised kanalid&mereteed), kuni ressursside endani (Gröönimaalt välja sulavad varud saavad USA teenistusse, hea või halvaga).
Ka Venemaa on USA-ga samas paadis arusaamade poolest, kus Venemaa on sajandivahetusest panustanud oma Lomonossovi platoole, ehk jää alt sulavad arktilised ressursid on Venemaa omad, sest on Venemaa mandri osa, mis on lihtsalt vee all
lisaks jää alt vabanevad mereteed peavad saama Venemaa kontrolli alla.
Mõneti ka Venemaa tegevusel Ukrainas, on lisaks geopoliitilisele ja strateegilisele julgeolekule Venemaale ka ressursside loogika, kus Ukraina maavararikka ida osa libisemine euroopa teenistusse&kasuks, eriti kus faktiliselt on tegemist venelaste ja vene keelse elualaga - seda ei tohi lasta juhtuda. Selles vaates on isegi Venemaa sõjakaotused tühi-tähi, kus inimesed on omamoodi taastuv ressurss, ent territooriumid ja maapõue ressursid paraku ise juurde ei kasva&taastu. Tänased ohverdused on tulevaste põlvede ja riigi tugevus..
Ühise planeedi päästmisest on saanud omamoodi 'damage control', kus tänastele või senistele juhtriikidele on eesseisev probleemide pundar niivõrd keeruline, ebakindel ja määramatu, et on tung klammerduda senituntu külge - omada jõudu ja ressurssi ning sellelt positsioonilt on end mistahes tulevikustsenaariumis oma huve tõenäolisem kehtestada, ajad üle elada.
Mõneti see sobitub tõepoolest meie olemusega paremini, agressiivse liigina on sõda ressursside pärast meie põhiliseim tegevus, kui selleks on vaja massitappe, maailmasõdu, kedagi tuumapommitada, puhastada kontinente põliselanikest (koloniaalaajastu võidukäik) - siis seda tehakse.
Ainuke mis mustrisse keerulisemalt mahutub on Hiina, kes ei laamenda&räuska&sõdi, vaid teeb ja on teinud mõnda aega kõike korraga, rahulikult, teinud investeeringuid nii omal kui üle ilma ressursside kaevandamisse&töötlemisse, investeerinud logistikasse (USA täna survestab erinevaid riike, et need Hiina osalused oma sadamates keelustaks&riigistaks jne), panustab oma kõrgtehnoloogilise armee ehitamisse, Hiina on tänaseks liidripositioonil ka teadus&tehnoloogilises sektoris (mõnes valdkonnas küll mööndustega, nt AI, kus USA teeb kõik, et enda edu kasvatada Hiina edu pärssimise&pidurdamisega), kõige tipuks on Hiina jäänud truuks ka võetud rohepoliitika kohustustele. Viimane eriti valus euroopale, kes pikalt oli rohepoliitikate edendaja, nõudleja, suruja.
Selles vaates ma isegi USA-t ei pea suuremaks asjaks liidriks, kus USA ja euroopa&Venemaa maadlevad nõks omas liigas, mudaliigas
Hiina mängib oma mängu omas liigas, ja see tundub neile ära tasuvat, kus isegi aasia regioonis riigid, kellel ajaloolistel põhjustel on olnud Hiinaga keerulised suhted ja on hoitud USA poole, on täna sunnitud mööndusi tegema, kus USA ei ole enam stabiliseeriv jõud vaid ebastabiilsust ja määramatust tekitav.
Aina enam maailma riike vaatab Hiina otsa, et Hiina võiks olla see kes suurema tasakaalu tagab.. ent Hiina mingil põhjusel ei torma segadust ära kasutama, vaid vaikselt omas tempos liigub, arvestades tänast maailma võibolla ei olegi paha tarkus oodata.. kuidas vastas(t)e laibad mööda jõge allavoolu hulbivad..
ehk Hiina ei peagi lääne koha ülevõtmiseks pingutama, lääs pingutab selles suunas ise, aktiivselt..
Või see oleneb sellest, kes räägib lähtuvalt oma huvidest? 
