Ehitusfoorum

Jah on teada, et kiudjuhtmete otste ühendamisel klemmidele kasutatakse otsahülsse. Samas mõned elektripaigaldajad ei kasuta ka. Nõuete-eeskirjade osas ei ole selget vastust leidnud.

Kui näiteks elektrikilpides on tüüpiliseks levinuimaks ühenduspunktiks kaitselülitite ja RVK-de klemmid, siis tänapäeval on need ju valdavalt sellised, mis tõmbavad juhtmeotsa vastu seadme sisse viivat lapikut latti suletud U-kujulise karp-aasa abil. Sedasi jääb kinnikeeratud kruviga juhtmeots neljast küljest haaratuks, justnagu juba ongi juba hülsimoodi lahendus ümber juhtme sedasi. Jämedatel 16 või 25 mm2 juhtmetel kohe päris ideaalselt, peenematel pressib kiudjuhtme otsa küll lapikuks, aga kontakt on korralik ka siis.

Ka näiteks Moeller/Eaton kaitselülitite pakendikarbi siseküljel olev rikkalik pilt-juhend soovitab kiudjuhtmed lihtsalt trellpuuri otsas tugevalt krussi keerata ja siis niisama, ilma mingi hülsita klemmi alla pista. Planksoontega juhtmete puhul pole aga nagu üldse mingit küsimust. Ometi mõni kilbikoostaja paneb ka planksoontele hülsid otsa.

Mina näen hülsi lisamises hoopiski negatiivset aspekti - nimelt siis tekib ju 2 kontaktpinda, mida vool peab järjest läbima (esiteks kaablisoonest hülsile ja teiseks hülsist seadmeklemmile). Ükski kontaktpind pole aga ideaalne, seal võib olla/tekkida mingi oksiidikiht, rasvakirme, muu mustus. Ka metallid pole koostiselt täpselt samad. Seejuures isegi kuitahes hoolikalt ja tugevalt juhtme otsa pressitud hülss ei kontakteeru/liibu 100% kõigi juhtmekiudude pinnakumerustega. Lisaks lükkab hülsi väljajääv isoleer-plastist sabaots juhtme edasise teekonna paindekoha kaitselülitist veelgi kaugemale, mis mõnes kitsas kilbis tähendab juba juhtmepöörde sattumist vastu kilbi seina. Ehk siis kokkuvõtteks, pole nagu selget eelist hülsi kasutamisel, pigem hoopis tüütum. Ainus koht kus sellest kasu näen, on sellised kontaktid, kus kiudjuhe niisama paljalt klemmi alla keerates võib klemmi alt välja vajuda.

Aga miks ikkagi neid hülsse igal pool nii palju kasutatakse?

Kiudjuhtmed lähevad klemmi all iseneslikult katki kui otsahülssi ei pane.

Oleneb ikka üksiku kiu läbimõõdust juhtme sees. 0,1 mm kiududestjuhtmega kontrollkaablit ei paneks ilma hülsita kuhugi klemmi alla. Samas 10 ruutu jämekiududest soone võib vabalt hülsita kaitselüliti U kujulise klemmi alla kinni panna aga PEN lati kruvi alla mitte - kruvi lõikab osa sooni läbi.

Vanasti kaeti tinaga kõik kiulise kaabli otsad, kusjuures kruvühenduse jaoks oli vaja soone otsa öös tekitada.
Kutsekoolis oli elektripraktikumis üks esimesi töid ca 100 juhtmejupi otsad üle joota.
Pärast jootmist lõikasid omajoodetud otsad hindamiseks maha ja andsid juhtmekimbu edasi järgmisele jootmiseks.

ping kirjutas: ↑03 Okt 2023, 11:01 Vanasti kaeti tinaga kõik kiulise kaabli otsad, kusjuures kruvühenduse jaoks oli vaja soone otsa öös tekitada.

Jah sedasi ma isegi olen teinud kunagi nõukaajal, kui tubades kasutamiseks olid valida ainult tillukesed ümmargused bakeliidist harutoosid, milles kontaktideks peenikesed M3 kruvid või mutrid koos mitte eriti palju laiema seibiga. Seal ilma sellise aasaks kokku krutitud ja seejärel tinaga ülejäigastatud "disainitud" otsata polnud võimalik kiudjuhet kruvi alla pidama saada, isegi kui suunata see paljas kiudjuhe kruvi kinnikeeramise suunaga samapidiselt.

Aga siit tekkis kohe huvitav küsimus, et kas tänapäeval rangete nõuete virrvarris on ka üldse lubatud kiudjuhtme otsad krussi keerata ja siis lisaks läbinisti üle tinatada enne klemmi alla ühendamist? Näiteks sageli just elektrikilpides kasutatavate latti läbivate ümaravadega ja pealt sinna avasse pealekeeratavate kruvidega PE/N lattidel, aga ilma mingi hülsita sel juhul? Ehk siis kas kiudkaabli otsa läbitinatamine võiks olla parem või halvem lahendus kui otsahülss samas olukorras? Kontaktpinna mõttes tundub justkui parem lahendus. Tina ju tungib erinevalt ümberpigistatud hülsiplekist ka kiudude vahele, nakkub galvaaniliselt ja samas tekitab ühtlase pideva välispinna ning kruviotsa jaoks pehmem tinapind võimaldab kruviotsalgi sinna enda otsa kuju järgi sisse pressida suurema kontaktpinna saavutamiseks. Aga teisalt võib-olla see tinatatud pehmem pind hakkab kruvi surve all vaikselt laiali vajuma, nõrgendades aja jooksul siis kruvi survet ehk elektrilist kontakti? Umbes nagu alumiiniumsoonte kruvi all aja jooksul laialivajumise teema. Kuigi samas need pool sajandit tagasi tehtud ajalooliste harutooside kruvide all olevad tinatatatud otsad on täna üle kontrollides endiselt täiesti tugevalt kinni.

Ületinatatud ühendused lõdvenevad poltliites ja tina jookseb pikki kiude edasi. Üldiselt ebasoovitav võte, kui just tinutamisega otsi ei liideta. Raiskab ka aega.

SooSass kirjutas: ↑03 Okt 2023, 16:18 ...
Aga siit tekkis kohe huvitav küsimus, et kas tänapäeval rangete nõuete virrvarris on ka üldse lubatud kiudjuhtme otsad krussi keerata ja siis lisaks läbinisti üle tinatada enne klemmi alla ühendamist? Näiteks sageli just elektrikilpides kasutatavate latti läbivate ümaravadega ja pealt sinna avasse pealekeeratavate kruvidega ....

Kuna tina ristlõikepindala kontakti kohas peaks 6 korda ületama vasekontakti ristlõikepindala, siis kahe seibi ja mutri vahel on öösi kontaktpind suurem, kui avas ühe M3 kruvi all.
Ehk ühendusviis tuleks valida vastavalt koormusele.

Paneks puid alla!
Elektrikud tänapäeval jootmisega juhtmeid ühendada ei tohi või on see tungivalt ebasoovitav.
Elektroonik võib jootmisega ühenduse teha ja ülevaatajad ainult kiidavad.
Miks nii?

SooSass kirjutas: ↑02 Okt 2023, 12:32 Aga miks ikkagi neid hülsse igal pool nii palju kasutatakse?

Et juhtmekiud ei eralduks.

tcumen kirjutas: ↑06 Okt 2023, 18:13 Paneks puid alla!
Elektrikud tänapäeval jootmisega juhtmeid ühendada ei tohi või on see tungivalt ebasoovitav.
Elektroonik võib jootmisega ühenduse teha ja ülevaatajad ainult kiidavad.
Miks nii?

Tina abil elektriliste ühenduste tegemine on "kunst", mida võib teha spetsialist aga kui kaasaja elektrikutele ei ole jooteühendused ettenähtud, siis pole neile vist ka jootmist õpetatud?

Vanasti pidi kaablimontöör oskama joota, sest soonete või kaablikesta ühendamiseks oli vaja jootmiskunsti oskust.
Joota tuli vaske, alumiiniumi (oli spets joodis), pliid ja rauda.
Hooneinstallatsioonis alumiiniumsooned keevitati kokku, kaarleek keevitusega, seadmega mille iga elektrik ise omale tegi.

Näiteks mototehnika remondijuhendid näevad ette juhtmete kokkukeerutamist või pressliiteid, sest jootmise ajal läheb räbusti kiulise juhtme kiudude vahele ja tina tõukab jootmisel räbusti isolatsiooni sisse.
Kuna enamus räbusteid on mingil määral aktiivsed, siis jäädes isolatsiooni alla "närivad" seal kiude edasi ja võivad hiljem korrosiooni probleeme tekitada.
Kiudude vahele roniv joodis tekitab paindsoonele jäiga ülemineku, mis võib vale soone paigalduse korral vibratsiooniga murduda.

Ja muidugi, kui kõik elektriühendused kestaksid aastakümneid, siis kuidas saaks meie majandus jätkuvalt kasvada?

Imelik kirjutas: ↑06 Okt 2023, 23:49

SooSass kirjutas: ↑02 Okt 2023, 12:32 Aga miks ikkagi neid hülsse igal pool nii palju kasutatakse?

Et juhtmekiud ei eralduks.

Et isegi suvalisel kobakäpal, kellel õnnestub kiudude hülsi sisse toppimine, oleks võimalik tekitada töötav elektriühendus, nii et kõik kiud oleksid kruvi all ja et kiude ei lõikaks läbi.

ping kirjutas: ↑08 Okt 2023, 11:14

Imelik kirjutas: ↑06 Okt 2023, 23:49

SooSass kirjutas: ↑02 Okt 2023, 12:32 Aga miks ikkagi neid hülsse igal pool nii palju kasutatakse?

Et juhtmekiud ei eralduks.

Et isegi suvalisel kobakäpal, kellel õnnestub kiudude hülsi sisse toppimine, oleks võimalik tekitada töötav elektriühendus, nii et kõik kiud oleksid kruvi all ja et kiude ei lõikaks läbi.

Aga ammutuntud ja austatud kilbikomponentide tootja Moeller(Eaton) oma kilbikoostamise juhendites näitab, et pole hülssi vaja, peenkiudjuhtme ots tuleb ainult trellpuuri otsas võimalikult tihedalt kokku kruttida. Tsitaat tekstist: "Twist! 2,5-35mm2 Flexible Cu Cable without Ferrule". Selle teksti kõrval on ka pilt kaabliotsast ja trellpuurist.

Aidake nüüd rumal järje peale - kuidas käib trellpuuriga (ilmselt tänapäeva mõistes akudrell?) isolatsioonist puhastatud kiudjuhtme otsa kokkukeerutamine? Kas selleks on mingi rakis? Ma oma lolli peaga ei suuda ette kujutada kuidas ja kuhu ma need iga ilmakaare poole vaatavad juhtmekiud pean toppima - kas drelli padrunisse ja kuidas?
Ma siiani olen näpuvahel paar keerdu peale keeranud - siiani kestavad ühendused ilusti aga ilmselt vaid aja küsimus kui midagi koledat juhtub..

ping kirjutas: ↑08 Okt 2023, 11:08 Vanasti pidi kaablimontöör oskama joota, sest soonete või kaablikesta ühendamiseks oli vaja jootmiskunsti oskust. Joota tuli vaske, alumiiniumi (oli spets joodis), pliid ja rauda.

Vot vasega ülejootes saaks vask-peenkiud juhtmeotsa kindlasti parima mis võimalik. Selle vastu ei saaks küll keegi midagi kobiseda. Iseküsimus, mida teeb juhtme isolatsioon kui samas kõrval vaske sulatatakse...