Pildil on klassikaline oksakoha parandamine ümmarguse puidust tappiga. Tegemist on vana ja ajaproovile vastu pidanud tehnoloogiaga, kuid tänapäeval tekitab see üha rohkem küsimusi – eriti kallima otsa toodete puhul.
Sisu on lihtne: oksakoht puuritatakse välja ja asemele liimitakse täispuidust tapp. Varem oli see praktiliselt standardlahendus, eriti kui oli vaja säilitada tugevus ja “sulgeda” defekt.
Aga kui vaadata tänapäevase kvaliteedi ja esteetika vaatenurgast:
* sisetüki piir on peaaegu alati nähtav
* puidusüü mustrisse on raske täpselt sobitada
* ajaga võib kontrast veelgi esile tulla
* visuaalselt jätab sageli “paranduse”, mitte disaini mulje
Samas – lahendus on töökindel ja etteaimatav, ilma suuremate üllatusteta.
Milliseid alternatiive täna kasutatakse:
* epoksüvaik (läbipaistev )
* pahtlel
* liim saepuruga
* dekoratiivsed lisad (nt “liblikad”)
* mustad täited loft-stiilis
* elusa oksa stabiliseerimine ilma eemaldamata
* lamelli lokaalne väljavahetamine
Isiklikult jätavad sellised ümmargused tapp-parandused mulle pigem “plaastri” mulje, mitte premium-lahenduse – eriti nähtavatel pindadel.
Huvitav kuulda teie kogemust:kuidas teie oksakohti parandate – kas püüate need võimalikult nähtamatuks teha või pigem rõhutate neid disainielemendina?
