Teda kutsuti Itaaliasse restaureerima hiiglaslikku tammelauda. Fotode järgi nägi kõik väga muljetavaldav välja: massiivne lauaplaat, väärikas tekstuur, ilus vana tamm. Mõõdud olid samuti tõsised — umbes 80 mm paks, 1200 mm lai ja peaaegu 5 meetrit pikk.
Klient andis kohe mõista, et laud on kallis, ainulaadne ja interjööri jaoks väga oluline. Vaja oli pind ettevaatlikult uuendada, eemaldada kasutusjäljed ja säilitada originaalne välimus.
Meister rääkis, et juba enne reisi tekkis peas peaaegu filmilik pilt:
vana Itaalia villa, hiiglaslik tammelaud, tõsiste nägudega omanikud, ümberringi mingid Itaalia “mafioosod” kallites pintsakutes…
Ja kuskil taustal mõte:
— Peaasi, et nüüd midagi ära ei riku, muidu läheb veel mingiks “grupeeringute vaheliseks arvete klaarimiseks”
Lendab Itaaliasse.
Astub majja sisse.
Läheb laua juurde.
Alguses nägi kõik tõesti välja nagu ehtne tammemassiiv. Aga mida tähelepanelikumalt ta vaatas, seda rohkem tekkis kummalisi detaile: tekstuur kordus kohati, servad nägid liiga ideaalsed välja ja kogu laud kõlas kuidagi kahtlaselt “monumentaalselt”
Ta ütles:
— Mingil hetkel sain aru, et tamm lihtsalt ei käitu niimoodi.
Otsustati konstruktsiooni natuke kontrollida. Ja siis selgus kõige huvitavam osa.
Laud osutus betoonist tehtuks.
Päris betoonalus, mis oli kaetud väga õhukese tammespooniga — nii õhukese kihiga, et korralik restaureerimine oli praktiliselt võimatu. Iga tõsisem lihvimine oleks kohe spoonist läbi läinud.
Meister naeris hiljem:
— Mind kutsuti Eestist Itaaliasse restaureerima mitte tammelauda, vaid ilusasti spoonitud betoonplokki.
Kõige tähtsam — nagu hiljem selgus, ei saanud selles loos vigastada ei ükski õnnetu puusepp ega ükski Itaalia mafiooso
Moraal:
— Mida “massiivsem” mööbel pildil välja näeb, seda ettevaatlikum tasub olla uskudes, et selle sees on päriselt puit.