See on lood, mis on selle sisse peidetud.
Saabus tellimus — Ameerika tamm. Hele, sirge, puhas.
Mahalaadimine, sorteerimine ja saagimisele.
Esimene lõige — puhas.
Teine — ideaalne.
Ja siis… terav metalliline kriiks.
Peatus.
Mitte oks. Mitte nael.
Avame lõike — sees on kuul.
Vaskkest, sees plii. Läbilõigatud.
Läbimõõt umbes 7–9 mm — tüüpiline jahikaliiber, .308 või .30-06.
Ja mõte läheb rändama.
Kusagil Ameerika sügiseses metsas.
Isa ja poeg. Poja esimene jaht.
Poeg hingab, sihib, teeb oma esimese lasu.
Aga viimasel hetkel astub hirv kõrvale
ja löögi võtab enda peale tamm.
Inimese jaoks — möödalask.
Puu jaoks on alles loo algus.
Aastad mööduvad. Tamm kasvab, katab haava, peidab kuuli sügavale enda sisse.
Siis langetamine, saagimine, kuivatamine, pikk teekond üle ookeani.
Ja lõpuks — töökotta.
Puhas, ilus… kuni hetkeni, mil saag selle leiab.
Meistrid, kas kontrollite materjali enne lõikamist?
Või tuleb ka teil vahel selliseid “tervitusi minevikust”?
