Minu arusaamisel ja senise teadmisel ei tohi kunagi tekkida olukorda, kus küttekoldes on põlevmaterjal aktiivne (ehk toatemperatuurist kõrgemal) ja samal ajal on siiber kinni. Alati läheb viimasena kinni siiber!Bushido kirjutas: 07 Veebr 2026, 12:26 Kas https://www.nunnauuni.ee/kuttekolled/joya/ puhul on mõtekas jätta ahjuuks hõõguvate sütega lahti niikauaks kuni on näha hõõguvaid süsi, kui siiber kinni lükata ja enam pole mistahes värvi leeki?
Kui jah, siis mis hetkel tuleks ahjuuks sulgeda? Kas võib jättagi ahjuukse lahti, sest kinnise siibri puhul pole soojusel võimalik korstna kaudu õue saada või peab pärast süte kustumist kinni panema?
Kui seda tsitaadis pakutud olukorda näitlikustada - kas te sellesama koguse hõõguvaid süsi paneksite toas lauale vaagnal hõõguma? Või söegrilli käima? Vist ei pane, sest ikka gaasid ja paha hais (nn ahjuhais) eralduvad. Mäletan, kui vanasti pesu triigiti, siis võeti pliidi alt peotäis punaseid leegita süsi ja pandi triikrauda. Ikka oli lõhna tunda, kuigi triikraua õhuklapp oli kinni, aga kõver "korsten" avatud, et söed hõõgvel püsiks.
Võiks selle vana "rahvatarkuse", et söed kütavad, ajalukku jätta. Kui sütes oleks selline energia, et ahi soojaks saada, miks me puusütt ahju ei pane?
Kütmine toimub ikka siis, kui puud põlevad ja soojus eraldub. Kui söed hakkavad nii väikseks jääma, et rest paistab, panen tuharuumi ukse kinni ja paarikümne minuti pärast siibri - selleks ajaks on kolle must, sest tuharuumi uks pole hermeetiline. Siibris on auk, seega korstnaga ühendus säilib ka peale siibri sulgemist. Tõesti ei saa aru, et kuidagi külmem oleks, kui "söeenergiat" ei kasuta. (Mõned korrad olen siibri lahti unustanud, siis on küll ahi 24 tunni pärast külmapoolne, mitte leige või soe.)
Lapsepõlvest mäletan, et vanarahva pead alati valutasid ja söödi peoga analgiini. Võib-olla mul ka, ei mäleta nii täpselt, lapsena ikka pea valutas. Möödusid ajad, ahi läks umbe ja kasutusest välja, ma olin siis linnas. Kui siia tagasi tulin, hakkas huvitama, miks ahi ei toimi. Sai ahi, Arvo Veski raamat kõrval, lahti võetud ja korda tehtud. Miskipärast oli väljuv slepe tehtud nii, et üks vuugivahe oli avatud mõne millimeetri laiuselt, sinna poldudki segu pandud. Kas paisumis- ja liikumisruumiks, võib-olla, ei tea. Uuesti ladudes enam nii ei teinud, kõik vuugid tihedaks, savikrohv peale, lisaks läks alumisele küljele slepelaiune plekk. (Pragusid ega liikumist pole 15 aastaga täheldanud.) Ja mõni aeg hiljem hakati meedias rääkima vingugaasi ohtlikkusest ja müügile tulid esimesed CO-andurid. Siis jõudsin arvamusele, et ju see vingugaas oli, mis pea valutama ajas. Pandi meilgi ahi suurte sütega kinni, siiber ka kohe takkajärgi. Järgmise kütmise alguses oli rest musta söekuhjaga kaetud, seega õhupuudusesse need kustusid.
Õnn, et hiirekäikudega põrand ja hõredad aknad olid, loomulik tuuldumine hoidis hullema ära.
Korra olen katsetanud, kuidas CO-andurile 000-st suuremad numbrid saab. Ega palju vaja polnud, kergelt hõõguvad söed, siiber kinni, mõõdik ahjusuu lähedal. Numbrid hakkasid kerima minutiga ja kisama pistis viie minuti jooksul.

